Vahepeal Ma mõtlen, et miks minna üldse edasi. Kas sellel kõigel on üldse mõte? Kas inimesed Su ümber on lihtsalt valelikud omakasupüüdlikud kehad? Kuid Ma alati lasen inimesed ligi, võtan nad omaks, lasen nad omale südamesse, olen kõigi vastu hea, mis Ma saan vastu..mitte midagi. Ma koguaeg küsin endalt, "Kas olla, või mitte olla?". Väga mitmed korrad Ma võtaks mitte olla, kuid inimesed, inimesed kellest Ma hoolin ning armastan ei lase Mul seda teha. Teie olete need kes hoiavad Mind kinni, eriti Sina, jah. Sina! Arva mida tahad, kuid nii see on. Võid öelda, et Sa ei usu ega Sind ei huvita. Sa oled Mul alati meeles ning oled üks inimestest kes jääb sinna igaveseks. Ma olen haige, Mul on palavik 39,5 ning tõuseb, Mind viiakse arvatavasti täna või homme haiglasse. Võimalus on, et Mu keha hävitab end, ning siis Ma saan aint mingi aparaadi abil elus olla. Ma ei taha seda, kui nii juhtub siis Ma tapan end ära! Ma ei taha elada poolväärtuslikku elu, ei taha ega ei ela! Kas kõik või mitte midagi! Heh, sellest on naljakas rääkida, toob väikse naeratuse suule teades, et Su elu võib lõppeda varsti. Ma tahaks oma südame endalt seest välja rebida!Minu tunded toovad ainult valu ja piina teiste, ning Minu ellu. Eriti Sinu, anna Mulle andeks! Ma armastan Sind igavesti!
Posts
No comments:
Post a Comment